12.8.14

T, 2653. päev: kolmandad külalised

Täna saabuvad selle suve kolmandad külalised, kes päeval käivad linnas ja õhtul saabub kogu seltskond meilt läbi, et võtta mind peale ning minna looduskaunisse kohta sööma. Mul on isegi laud kinni pandud!! Veinikeldris D., ja neil saab kinni panna kodulehelt, väga mugav.

Kui kokkulepitud ajal töölt koju jõuan, näen parklas kaht Eesti numbriga autot ja peagi saabuvad bussiga külalised ja E. Mind võetaksegi peale, näen ka noorimat sugulast, kes olla äsja väitnud, et ta polevat mind kunagi kohanud, mille peale vastasin, et ei ole tõsi, mina teda küll olen, sest ta on ühel mu võetud pildil, kuigi – tõsi küll – üheaastasena. Samamoodi oli tema õest, keda viimati nägin algkooliõpilasena, sirgunud tudeng.

Esimese asjana sõidame praegusesse lemmikpoodi, kust külalised ostavad koju viimiseks mitmesugust külakosti. Väites, et ma oskan juhatada ka tagant istmelt, las ees istugu keegi külaline ja nautigu vaadet, istun ma seega taga; see läheb enamasti kenasti, peale selle, et ma ei näe otse ette ja seega tulevad ärakeeramise juhendused tavaliselt liiga vara (ikka stiilis „keera sealt paremale, kust praegu see hall auto välja keerab”).

Piirivalvuri elu (XX saj)
Vahepeatusena käime vaatamas üle naaberriigi piiri, kus on ajalooline, aga praegu täiesti tühi piiriputka ning kõrvalmajal väike pannoo, mis kujutab siinpoolsete piirivalvurite argipäeva. Salakaubavedajal on ees samasugused kohutavad vuntsid nagu tänavu ESC-l kaks punkti saanud loos, seljas suur kott kirjaga Tabac, kust paistab ka mitu veinipudelit. Teisel seinal on üllaimast üllam tolliametnik, kelle ees mängivad naeratavad lapsed ja rohus kivil istub põderpõrnikas. See kõik on ojakaldal, kus kaldataimedes müttavad rotid. Veel näeme, kuidas vanemas keskeas prantsuse daami ebaõnnestunud sissesõidumanööver äestab ära kõrvale pargitud auto ukse; ta on, mõistagi, ähmis ja küsib isegi meilt, ega me tea, kus on selle auto omanik. Me ei tea, aga ta läheb üle tänava baari ja kohe väljub sealt koos ühe mureliku härraga.


Prantsusmaale ulakaid lapsi ei lasta
Veinikeldris palju ei puudu, et keegi võtaks toore hakkliha nagu mr Bean sünnipäeval. Arusaamatusi on, eelkõige et ettekandja on umbkeelne prantslane, kes esimeseks otsustab kõnetada külalist, kes võõrkeeltest oskab inglist ja saksat. Mida ta ka ettekandjale pakub, nii et see kaob taharuumi. „Nutma,” arvan, aga hiljem selgub, et hoopis läks otsima, kas neil on ingliskeelset menüüd.

Pärast toovad külalised meid ka tagasi ning tagaistmelt juhendamine võtab uue mõõtme, sest seekord sõidame otsemat teed läbi kohtadest, kust viimati sõitsin 2006 ekskursioonibussiga (tulekul just samast veinikeldrist, kus aga veel praegust restoranisaali ei olnud).

No comments: